*kõne kutsub, jalg tatsab rahutult*
Teletorni servalkõnnile oli aeg kirja pandud ja viimasel hetkel avastasin, et Go Pro mälukaart pole veel tühjaks tehtud. Paanika! Failid on vaja kiirelt arvutisse saada, et õigeks ajaks kohale jõuda, aga kell ähvardab hilinemisega. Lõpuks vastatakse kõnele ja öeldakse:”…see pigem on halb kui hilinete, sest 18:30 on viimane aeg kui servale veel lastakse”.
Oh jama, Waze näitab saabumisajaks JUBA 18:25 ja enne on vaja paberitele all korrusel alla kirjutada, et kinnitada ohutusreeglite tundmist. Lõpuks viimane sekund ja minek! Aitäh armsad liiklejad, kes te tõepoolest armsalt lubasite sellel umbes teel meil trügida, tänu teile oli see võrratu kogemus võimalik!
Niisiis nagu aimata juba võib, jõudsime õigeks ajaks ja meiega liitus veel vahetult üks tore paar 🙂 Keegi ei teinud suurt numbrit napist jõudmisest, meid võeti naeruga vastu ja juba mõnusalt rahunevas õhkkonnas aidati meile “traksid” selga.
Ja jälle jama, minuga kaasas oleval Go Pro’le oli ununenud üleüldse mingisugune käepide või kinnitusklamber kaasa võtta, aga leidlike Toots’idena tõmbasime selle läbipaistva teibiga rangelt ümber käe kinni ja sammud me uksest välja seadsimegi.
Whoa, esimene pilk üle serva ja saad väga hästi aru, miks need kollased rihmad sulle vajalikud siiski on.
Kohe meenub ka seal samas Simple Sessioni ajal tehtud pilt, kus bmx-i ja rulaga samaaegselt ilma julgestuseda kaks hullu trikke on tegema lastud… KUIDAS nad julgesid!? (bmx/rula pildi autor all mighty Jaanus Ree isiklikult)
Sellegipoolest julgestus, mis meile antud oli, tekitas väga kiiresti enesekindluse. Mõte kõrgusest ja tugevast tuulest kadus ning vaikselt hakkas kohale jõudma see, mis vaade sulle ette on antud. Sõna otseses mõttes lõputu panoraam nii kaugele, kui silm seletab… Lummav, võimas ja kaunis.
Nii me olimegi samm-sammu haaval jõudnud küljele, kus päike lõõmas mõnusalt ja tuul peksis vaid torni varjukülge. Meie pisigrupi väga vahva saatja suunas meid soojalt äärele lähemale ja andis õpetussõnad, kuidas ikka siis jalad ilusti sinna suurde tühjusesse rippuma saaks lasta. Ja see käis väga lihtsalt, isegi naisel, kellel konkreetselt on hirm kõrguste vastu, siblisid paljad varbad üle ääre päikse käes ja naeratus oli võidurõõmuga sama suur, kui mitte suurem.
Loodan, et mu jalad saavad nüüd kuulsaks, sest nad nautisid seda kõike sama palju, kui mina. Me istusime seal kõik koos kena 20+ minutit ja keegi ei kiirustanud ennast püsti ajama… no kohe üldse ei tahtnud, et see hetk käest ära võetakse.
Aga väike igatsus peab alati jääma ja nii pidime meiegi järgmise tegevuse poole liikuma, mis polnud törts mitte halvem plaan. SÖÖK!
Tõtt öeldes ma ei arvanud sellest restoranist midagi. Ma pole midagi kuulnud hinnangutest, pole ilmselgelt kunagi seal ka käinud ja ma ei uskunud, et see midagi rohkemat on, kui turistimagnet.
Ma olen siiralt tänulik, et see kõik pöörati mu jaoks pea peale: Esiteks teenindus oli suurepärane ja sära täis! Olgugi, et peale meie oli seal veel vaid üks laud, mis kajastub paljudel juhtudel ootamisest tüdinud teenindusega, saime me tõesti naerda ja mõnusalt kõigile küsimustele vastused!
Teiseks toit ise… no tõesti ma pole küll toidugurmaan, aga olen nii mõneski Eesti mõttes kõrgemalt hinnatud restoranis käinud ja selles valguses oli Teletornis pakutav toit tõsine maitseelamus!
Võtsime koos Kätliniga (jah saage tuttavaks, see on Kätlin) erinevad toidud igasse käiku ja jagasime neid. Ning iga kord olime no tõesti pahviks löödud, sest kõik maitses niivõrd hästi.
Veinid, veisetartar, vutt, tall, part, šokolaadi fondant ja besee… isegi kohv… kõik oli super! Tõepoolest soovitan igal juhul see käik sinna teha, kui vähegi huvi tekkis!
Teletorni servalkõndimise paketid Chillis nii lõunasöögiga kui ka õhtusöögiga.
Kerth on Team Chilli liige, kes katsetab erinevaid Chilli elamusi. Kui ka Sina sooviks saada Chillijaks, siis vaata siia.
